Päris puhkus

🍂 Sügisene matk koos Mürakäruga: Puhkus, kus päriselt puhkad

Koolivaheajal otsisin kohta, kus saaksin koos oma 9-aastase tütre ja abikaasaga päriselt puhata. Mitte lihtsalt olla, vaid olla rahus. Ilma “segajateta”, ilma ilmast sõltumata. Ning kui eesmärk oli vältida järjekordi, rahvamasse ja ajaplaneerimist, siis paljud klassikalised variandid nagu spaad, turismireisid, isegi populaarsemad puhkekeskused tuli kohe välistada. Tahtsime puhkust, mis ei nõua kellaaegade jälgimist ega sotsiaalset pingutust. Ja üsna kiiresti sai selgeks: jalgsimatk Piusa koobastest Värskasse mööda RMK matkarada on just see, mida vaja. Aga ainult ühel tingimusel, et Mürakaru tuleb ka kaasa.

🏕️ Öömaja Poogandi järve ääres

Esimene peatus oli Saatse saapa kanna all, Poogandi järve ääres. Sinna toimetasime oma öömaja valmis ja liikusime kõrvalise abi toel matka alguspunkti. Siis algas see, mida võiks nimetada sügise rütmis kulgevaks seikluseks.

Setomaa maastikud, sirged männikud, Lõunalaagri lasketiir ja selle ümber kaevatud kaitsekraavid hoidsid ümbruse pidevalt vahelduvana. Ei saanud arugi, kui olime juba tagasi hommikul maha jäetud Mürakaru juures.

🔥 Soe tuba, karge õhk ja tähistaevas

Ja siis tuli see hetk, mis pani kogu matka särama. Teen ukse lahti, vajutan nuppu ja tuba on soe. Vahetame niisked riided kuivade vastu, teeme lõkke üles ja naudime tähistaevast. Õhk on karge, umbes –5 °C, järvelt on kaetud juba jääkirmega kust peegeldab kuu kuma. Vaikus. Rahu. Puhkus.

Tütar kobib karavani, et laadida nutiseadmeid (ja ilmselt oli tal ka omad kavatsused). Enne magamaminekut keeran veel paar kraadi sooja juurde, aga peagi saan aru, et see oli viga—tekid lendavad ja temperatuur tuleb taas alla reguleerida.

☕ Hommikupudru ja kohv gaasipliidil

Järgmisel hommikul otsin välja gaasipliidi. Pudru ja kohv valmivad täpselt nii, et esimene ei jõua veel jahtudagi, kui teine juba valmis.

Laager kokku, uks lukku ja minek. Kogu protsess võtab vaevu 10 minutit.

🌟 Kokkuvõtteks: Puhkus, mis jääb meelde

See oli elamus, mis jääb meelde. Mitte ainult matka pärast, vaid selle päris puhkuse tunde pärast. Ja loomulikult—seda kõike tänu Mürakärule, kes andis meile sooja, turvalise ja mugava pesa keset sügisesi metsi.